See polnud plaanis, aga võitsin just oma üüriraha tagasi

Ma ei ole üldse hasartmängude fänn. Tõsiselt. Kui mu sõbrad kutsuvad mind kasiinoseid vaatama või spordile panuseid tegema, kehitad õlgu ja olen see tüüp, kes joob õlut ja vaatab lihtsalt kaasa. Aga sel kolmapäeval oli kõik teisiti.

Tegelikult oli mul sitt päev. Tööl läks kõik untsu — klient tühistas lepingu, kohv valgus üle sülearvuti ja kell viis avastasin, et olen autovõtmed kuskile kadunud. Koju jõudsin nagu välja pigistatud sidrun. Viskan särgi nurka, tellin pitsa ja hakkan mõttetult telefoni kerima.

Ja siis ma meenutasin seda vestlust. Mu kolleeg Marko rääkis kuu aega tagasi, et ta on leidnud koha, kus ta vahepeal niisama keerutab. “Lihtsalt lõbuks,” ütles ta siis. Ei mingit suurt panust, lihtsalt mingi tunne. Ma isegi naersin toona. Aga sel õhtul, kõige selle pahameele peale, mõtlesin: kurat, proovin. Ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud. Mitte kunagi.

Avasin brauseri ja kirjutasin otsingusse. Esimene link viis vavada juurde. Tundus täiesti tavaline. Ma ei osanud midagi oodata. Lihtsalt registreerisin end mingi suvalise kasutajanimega ja panin konto peale 20 eurot. Täpselt nii palju, kui oleksin maksnud kahe kinopileti eest. Mitte rohkem.

Alguses oli tunne kuidagi koomiline. Istun diivanil, pesu peseb kõrvaltoas, ja ma keerutan mingit digitaalset ruletiratast. Esimesed kümme minutit olid täiesti ükskõik. Kaotasin 5 eurot, võitsin 2 tagasi. Ei mingit draamat. Aga siis tuli üks hetk, kus ma vajutasin nuppu, ekraan hüppas ja äkki oli seal mingi boonusmäng. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis juhtus. Numbrid muutusid. Mingi animatsioon. Ja siis ma vaatasin oma saldot.

80 eurot.

Kuidagi oli mu 15 eurost saanud 80. Mul tekkis selline kummaline kõditustunne kõhus. Mitte ahnus, vaid rohkem nagu kui avastad vana foto tagant 50-eurose kupüüri. Selles oli midagi kergelt absurdset. Kas see ongi kõik? Kas ma nüüd lõpetan? Muidugi mitte. Ma olin ju alles alustanud.

Järgmine tund läks nagu unes. Ma proovisin erinevaid mänge, sealhulgas mõnda lihtsat kullakaevaja teemat. Vahepeal kaotasin tagasi, vahepeal võitsin. Kogu aeg olin teadlik, et see on lõbu, mitte elu ja surma küsimus. Aga siis, kella kaheksa paiku, astusin ma vavada kasiino mingisse uude sloti. Ma isegi ei mäleta nime. Oli lihtsalt kiri “Hot Safari” või midagi sellist.

Keerasin mõned korrad, mitte midagi erilist. Ja siis neljandal korral — ei, viiendal — süttis ekraan roheliseks. Hakkas muusika mängima. Ma ei tea, miks, aga mu süda hakkas meeletult taguma. Kui oled kunagi loteriipileti kriipinud ja äkki näed kolme ühte numbrit — see on sama tunne, aga kümme korda intensiivsem.

See kestis võib-olla 20 sekundit. Lõpuks summa, mis seal vilkus, ei olnud tuhandeid eurosid. See oli 440 eurot.

Aga kuule, minu jaoks, kes ma kunagi midagi sellist teinud polnud, tundus see nagu oleksin võitnud loterii. Ma vaatasin ekraani vähemalt ühe minuti. Küll on mul hea meel, et kevaditi toas videokaamera ei ole, sest ma olin täiesti loll näoga. Suu lahti, silmad krimpsus. Siis hakkasin itsitama. Lõpuks naerma.

Mul on olnud elus halbu õhtuid, aga see ei olnud üks neist.

Võtsin kohe raha välja. Mitte osaliselt — kõik. Kuna ma polnud kunagi varem väljavõtmist teinud, pidin lisama kaardi andmed. See kõik võttis aega umbes viis minutit. Ja siis ma sain kinnituse: “Teie makse töödeldakse.” Järgmisel hommikul, täpselt kell 10.15, kui ma olin tööl teist kohvi joomas, tuli teenuse teade. Summa oli mu kontol.

Ma istusin seal, vaatasin seda numbrit ja tundsin midagi väga kummalist. Mitte ainult rõõmu, vaid kergendust. Just eelmisel nädalal olin mures, et see kuu tuleb pingeline — üüriraha, kommunaalid, autoparkimine. Ja nüüd, lihtsalt ühe õhtu tõttu, kus ma otsustasin, et panen 20 eurot ja proovin, oli see kõik kaetud. Nagu oleks elu mulle öelnud: “Hea küll, sa olid täna sitasti, aga ma annan sulle ühe väikse võidu tagasi.”

Ma ei hakka nüüd valetama ja ütlema, et ma leidsin salajase rikkuse valemi. Ma pole tagasi läinud. Ja ma ei plaani minna. Aga see õhtu jääb mulle meelde kui puhas, kontrollitud katse, mis läks kuidagi täiesti õigesti. Mitte sellepärast, et ma oskasin midagi erilist, vaid lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, millal lõpetada.

See võit ei muutnud mu elu. Aga see muutis mu tuju kuuks ajaks. Ja tead, mis kõige parem on? Kui nüüd Marko kontoris jälle räägib, et keerutas eile vavada peal, ma ei naera enam. Ma lihtsalt noogutan ja mõtlen omaette: ah, suvakas, ma tean seda tunnet. Väga hästi tean.