Mul on kass nimega Must. Ta on täiesti must. Nii must, et öösel on temast näha ainult silmad. Kaks kollast tuld pimeduses. Mõnikord on see hirmutav. Eriti kui sa ärkad kell kolm öösel ja näed neid silmi oma näo ees. Must ei maga kunagi. Või vähemalt mitte siis, kui mina magan. Ta kõnnib ringi. Ta kraabib. Ta karjub. Ta lööb asju kappidelt maha. Mu naine ütleb, et see on normaalne. Mina ütlen, et see on terror.
Ühel neljapäeva öösel olin ma nii väsinud, et ma ei suutnud magada. See on imelik, aga tõsi. Sa oled nii väsinud, et su aju keeldub välja lülitamast. Istusin voodis, Must istus mu kõrval, kollased silmad vahtisid mind. Kell oli veerand kolm. Ma võtsin telefoni.
Sirvisin. Mitte midagi. Kõik magasid. Siis ma mäletasin, et mu vend rääkis mingist kohast. Ta ütles, et seal on lihtne sisse logida ja mängida. Ta nimetas seda vavada ee. Ma ei pööranud siis tähelepanu. Aga öösel, kui Must vahtis mind, mõtlesin, et proovin.
Avasin lehe. Registreerisin ennast. See võttis aega ühe minuti. Panin kakskümmend eurot. Mitte rohkem. See oli mu “unetusraha”. Olin valmis selle kaotama. Hakkasin mängima.
Valisin sloti, millel olid puuviljad. Kirss, apelsin, viinamari. Lihtne. Ma keerutasin. Kaotasin. Keerutasin uuesti. Võitsin natuke. Must vaatas mind. Ta ei meeldinud see. Ta eelistas, et ma teda silitan. Aga ma mängisin edasi.
Pool tundi hiljem olin ma miinuses umbes kümme eurot. Must oli läinud. Võib-olla ta magas lõpuks. Aga mina ei maganud. Ma olin liiga keskendunud. Siis ma märkasin, et mul on võimalus mängida boonusmängu. Ma pidin valima kastide vahel. Valisin esimese. 5 eurot. Teise. 10 eurot. Kolmanda. 100 eurot. Neljanda. 200 eurot. Ma hingeldasin.
Kokku tuli 315 eurot. Ma istusin voodis, Must magas mu jalge all, ja ma vaatasin numbrit. See oli rohkem kui mu nädalapalk. See oli uus telefon. See oli see, et ma ei pea muretsema.
Vajutasin väljavõtmise nuppu. Vavada ee protsess oli kiire. Paar klikki. Kinnitus. Kümme minutit hiljem oli raha mu kontol. Ma panin telefoni kõrvale. Must ärkas. Ta vaatas mind. Ma vaatasin teda. “Meil on raha,” ütlesin ma talle. Ta ei hoolinud. Ta tahtis süüa.
Järgmisel hommikul rääkisin oma naisele. Ta ei uskunud. Ta vaatas mu kontot. Siis ta vaatas mind. Siis ta ütles: “Osta uus külmkapp.” Meie külmkapp oli katki. Ta tegi häält, nagu lendaks iga hetk õhku. Ma olin lubanud uut osta, aga mul polnud raha.
Ma ostsin külmkapi. Mitte kõige kallima, aga sellise, mis teeb vaikselt. Ja ma ostsin Mustale uue kraapimispuu. Tema vana oli nii kulunud, et ta kraapis diivanit. Nüüd ta kraapib puud. Ja ma ostsin endale uue padja. Mu vana oli nii lame, et mu kael valutas iga hommik.
Sellest on nüüd kaks kuud. Ma olen käinud vavada ee veel paar korda. Ainult väikeste summadega. Kümme eurot. Viis. Mitte kunagi enam nii suurt võitu. Aga see ei tee haiget. Sest ma mäletan seda ööd, kui Must ei maganud ja mina olin ärkvel. See oli meie saladus.
Mu naine ütleb nüüd: “See oli loll õnn.” Ja tal on õigus. Aga ma olen tänulik. Mitte raha pärast. Selle tunde pärast, et vahel – kõige ootamatumal hetkel – juhtub midagi head. Isegi kui sa oled väsinud. Isegi kui su kass terroriseerib sind.
Must magab nüüd rohkem. Võib-olla ta on rahul. Võib-olla ta teab, et meil on uus külmkapp ja uus kraapimispuu. Võib-olla ta lihtsalt vananeb. Aga iga kord, kui ma näen tema kollaseid silmi öösel, ma naeratan. Sest need silmad viisid mind sinna. Need silmad sundisid mind ärkama. Ja ärkamine viis mind võiduni.
Ma ei soovita kellelegi mängida, kui sa ei maga. See on rumal. Aga minu jaoks see töötas. Võib-olla sellepärast, et ma olin nii väsinud, et ma ei kartnud. Võib-olla sellepärast, et Must oli minu kõrval. Ma ei tea. Aga ma tean, et see oli üks nendest öödest, mida ma ei unusta kunagi. Ja see on rohkem väärt kui 315 eurot. Aga külmkapp on ka tore.
