See päev, mil ma võitsin oma kuupalga ära

See algas täiesti suvalisel kolmapäeva õhtupoolikul. Ma olin terve nädala end reklaamiagentuuris surnuks töötanud, klientidega vaielnud ja excelitest mustaks vahtinud. Koju jõudes viskasin platsile kotid, tellisin pitsa ja istusin diivanile. Telekas jooksis mingi uus Eesti krimi, aga mu mõtted olid kuskil mujal – järgmine hommik pidi toimuma suur esitlus, ja ma polnud veel pooltki materjali valmis.

Võtsin telefoni kätte, et aju veidi puhata. Kerisin Instagrami, siis Facebooki, siis mingit suvalist uudisteportaali. Ja siis meenus mulle üks asi, millest mu sõber Mikk eelmisel nädalal rääkis. Ta oli leidnud mingi saidi, kus saab veidi aega surnuks lüüa, ja ta rääkis sellest nii kirglikult, nagu oleks ta just lotoga miljoni võitnud. Tegelikult võitis ta kolmkümmend eurot, aga see polnud point.

Nii ma siis istusingi diivanil, pitsaviil käes, ja otsustasin, et proovin. Mis mul kaotada on? Paarkümmend eurot, mis muidu kuluvad kahele veiniplaskule või mõttetule tellimuslehele. Kirjutasin otsingusse selle nime, mille Mikk oli maininud, ja esimese asjana avanes ees selline lihtne, aga samas kuidagi pilkupüüdev leht. Mu silmad jooksid üle reklaamide, tutvustuste ja kõige selle müra, mis seal ees oli. Aga kuidagi oli tunne, et just see ongi see koht. Nii ma siis registreerisin end ja tegin esimese sissemakse. Kõik käis nagu unes – minut, ja ma olin juba sees. See tunne oli veider, sest ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud. No ma mõtlen, ma olen käinud mõnel korral Tallinna vanalinnas mõnes mänguhoones, aga see oli alati olnud sõpradega nalja pärast, viieeuriste žetoonidega.

Seekord oli teine tera. Ma tundsin seda kergitavat ärevust, kui valisin oma esimese mängu. Otsustasin alustada millegi lihtsaga – rulett. Panin kümme eurot punasele. Ratas hakkas keerlema, ja mu süda peksis nagu linnupoeg. Pall kukkus … mustale. Ma naeratasin. “Okei, esimene kord,” mõtlesin. Ma polnud pettunud, ma olin kuidagi elevil.

Teise panuse tegin juba kahekümnega. Jälle punane. Ja siis ime – pall peatus täpselt punasel. Ma olin võitnud! See polnud suur summa, aga adrenaliin jooksis läbi soontest nagu elekter. Ma hakkasin katsetama, panustasin väikeste summadega erinevatele numbritele, katsusin õnne musta ja paaritu peal. Oli mänge, kus ma kaotasin, aga miski ei lasknud mul lõpetada. Mu aju oli täiesti hõivatud – esitlus, töö, kõik kadus. Oli ainult ratas, pall ja see numbrilaud.

Möödus umbes tund, kui ma taipasin, et mu algne paarkümmend oli kasvanud peaaegu saja euroni. Siis tegin ma vea – ma arvasin, et olen lõpuks aru saanud, kuidas see süsteem töötab. Mõtlesin, et panen kõik ühele kaardile. Suur panus, üks number. Ja ma kaotasin. Kõik. See oli valus, aga samas kuidagi vabastav. Ma istusin tükk aega vaikuses, vaatasin ekraani ja mõtlesin, et see oli lõbus, aga nüüd on kõik. Olin just kaotanud selle, mis mul oli, aga kummalisel kombel ei tundnud ma viha. Tundsin ainult, et mul on olnud hea aeg. Olin justkui unustanud kogu oma igapäevase stressi.

Jõin lonksu vett, sõin veel ühe pitsaviilu ja mõtlesin, et teen viimase katse. Panin vaid viis eurot. Mitte rohkem. Ma lihtsalt tahtsin seda põnevust uuesti tunda, seda tunnet, kui pall hakkab aeglustuma. Ja siis ma otsustasin proovida mängu, mida ma varem polnud mänginud. See oli midagi lihtsat, aga väga kiiret – kolm ratast, igaühel erinevad sümbolid. Need kõik hakkasid keerlema, ja ma mõtlesin, et noh, laske käia, see on mu viimane euro, enne kui magama lähen.

Need kolm ratast peatusid. Ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Järsku sähvis kogu ekraan kuldsete efektidega, mu kõlarist kostis mingi võidukas meloodia, ja minu kontol olev summa hüppas kahekohaliselt kolmekohaliseks. Ma hõõrusin silmi. See polnud suur miljon, aga see oli peaaegu täpselt sama palju, kui ma ühe kuuga tavalises töös palka saan. See oli täpne summa, mis oleks pidanud katma mu kõik arved ja isegi jätma natuke kõrvale. Ma istusin seal diivanil, suu ammuli, ja naersin kõva häälega. Algul naersin, siis hakkasin kätega vehkima, nagu oleksin teinud imelise avastuse. Ma teadsin, et see oli lihtsalt õnn. Puhas juhus. Aga see tundus nii õige. Nii uskumatu. Ma ei saanud aru, kas ma peaksin kohe välja võtma või jätkama, aga mu sisetunne ütles, et piisab. See oli ideaalne hetk, et lõpetada.

Võtsin raha välja ja mõni minut hiljem sain kinnituse, et see on mu pangakontol. See ei olnud mänguriha, see oli lihtsalt boonus, midagi, millega ma polnud üldse arvestanud. Ma vaatasin oma telefoni, kell oli juba üle kesköö, ja tundsin, kuidas tohutu kergendus ja rõõm mind täidavad. Järgmisel hommikul, kui ma esitlusele läksin, tundsin end hoopis teistmoodi – rahulikumalt, enesekindlamalt. See võit ei olnud rahas, see oli minus. Ma olin justkui meenutanud, et elus on kohti, kus saab lasta lahti ja lihtsalt nautida.

Olen paar korda hiljem veel sinna sisse logitud, aga alati väikeste summadega ja ainult siis, kui tunnen, et vajan seda väikest põnevust. Kunagi ei tohi unustada, et see on lihtsalt mäng. Aga see konkreetne kolmapäev jääb mulle alatiseks meelde. Tänan sind, vavada, selle eest, et andsid mulle täpselt selle, mida ma sel hetkel vajasin – mitte raha, vaid seda uskumatut tunnet, et vahel tasub riskida. Ja nüüd, iga kord kui näen seda reklaami või kuulen kedagi sellest rääkimas, tuleb naeratus näole. Ja kui mu sõbrad küsivad, miks ma nii rõõmsalt naeratan, vastan lihtsalt: “See oli lihtsalt hea päev.” Aga tegelikult tean ma, et see kõik juhtus tänu sellele hetkele, kui ma julgesin klikkida ja lasta end üllatada. Võib-olla ongi elus kõige olulisem leida need väikesed rõõmuhetked, mis panevad sind unustama igapäevase mure. Ja kui keegi küsib, kus seda kogeda, siis tean täpselt, mida vastata – see koht on olemas, ja see on alati avatud.