Kaks korda ei mõtelnud — ja see oli hea

[klarikafoolishDeltager]

Mul on üks reegel, millest hoian kümne aasta jooksul kinni: ära kunagi tee midagi, mida sa ei saa rahulikult selgitada oma emale. See reegel on päästnud mind paljudest rumalatest ostudest, kahtlastest tutvustest ja ühest võimalusest kolida teise linna kellegi järgi, keda tundsin vaid kolm nädalat. Aga sel korral ma ei mõelnud sellele reeglile üldse. Ja see oli parim otsus sel kuul.

Olin just lõpetanud ühe tüütu tööprojekti. Mitte midagi erilist — tavaline logistika tarnegraafikud, mis ei klappinud, kliendid, kes muutsid meelt iga kahe tunni tagant, ja ülemus, kes saatis sõnumeid ka pärast kella kuut. Vajasin midagi, mis lülitaks mu aju välja. Mitte meditatsiooni, mitte jooksmist. Lihtsalt midagi lihtsat, kerget ja veidi rumalat.

Istusin köögis, jõin teist kohvi ja mõtlesin, et miks mitte proovida midagi, mida ma varem pole teinud. Mäletasin, et üks tuttav oli rääkinud vavada baltic-st. Ta kirjeldas seda kui kohta, kus pole mingit survet ega kohustust. Lihtsalt logid sisse, valid mängu ja vaatad, mis juhtub. See kõlas liiga lihtsalt, aga just sellist lihtsust ma sel hetkel vajasingi.

Võtsin telefoni. Mitte arvutit, mitte sülearvutit — telefoni. See tundus vähem tõsine. Nagu sa sirviksid Instagrami või vastaksid sõnumitele. Paar minutit hiljem olin juba sees. Midagi ei vilkunud, ei karjunud ega sundinud mind kohe raha panema. See oli ootamatult rahulik. Ma isegi mõtlesin, et kas see ikka töötab, aga töötas küll.

Alustasin kõige väiksema võimaliku panusega. Nii väikese, et see oli peaaegu sümboolne. Nagu ostaksid pileti loteriisse, aga ilma selle kohutava tundeta, et pead võitma. Keerasin esimese mängu käima ja jälgisin, kuidas rattad või sümbolid või mis iganes need olid — ma ei oska neid õigesti nimetada — hakkasid liikuma. Esimene voor: mitte midagi. Teine voor: mitte midagi. Kolmas voor: väike võit. Tundsin kerget naeratust. Ei mingit hüsteeriat ega südamekloppimist. Lihtsalt rahulik “ahaa, tore”.

Aga siis tuli see hetk. Ma ei mäleta täpselt, mis mäng see oli. Midagi lihtsat, kolme rullikuga. Ma vajutasin nuppu ja ekraanil hakkas toimuma midagi imelikku. Mitte seisma jäämist, vaid justkui aeglustumist. Iga sümbol langes täpselt õigesse kohta. Ma ei osanud isegi kohe lugeda, kui palju see on. Numbrid olid seal, aga mu aju ei tahtnud neid esimese kahe sekundi jooksul uskuda. See oli umbes nagu sa vaataksid oma pangakontot ja näeksid seal summat, mis sinna tegelikult ei peaks kunagi jõudma.

Võitsin rohkem kui mu kuu aja toidukorv. Täpset summat ma siin ei hakka ütlema, sest see kõlab ebausutavalt. Aga uskuge mind — see oli piisav, et mu kohvitass jahtus käes, sest unustasin seda juua.

Kõige naljakam oli see, et ma ei hakanud kohe rohkem mängima. Ma lihtsalt istusin ja mõtlesin. Mitte “kuidas ma selle raha ära kasutan”, vaid “kas ma olen valmis selleks, et homme lähen tööle nagu poleks midagi juhtunud?” Ja ma teadsin, et olen. Sest see polnud mingi ime ega õnnistus. See oli lihtsalt õige aeg, õige mäng ja väike julgus proovida midagi uut.

Helistasin oma sõbrale, kes oli mulle kunagi vavada baltic -ut maininud. Ta ei võtnud kohe vastu, aga helistas viis minutit hiljem tagasi. “Räägi,” ütles ta. Ma ütlesin talle, mis juhtus. Ta naeris ja ütles: “Sellepärast ma ei mängi kunagi sinuga samas toas — sul on mingi imelik vedamine.” Aga ta ei olnud kade. Ta oli siiralt rõõmus. See on hea sõbra tunnus.

Järgmisel päeval võtsin poole võidust välja. Lihtsalt selleks, et tunda, kuidas see reaalsuses tundub. Panin selle eraldi kontole, mõtlesin, et ostan sügiseks uue jope ja viin ema sünnipäevaks välja sööma. Ülejäänud osa jätsin sinna, mitte selleks, et kohe mängida, vaid selleks, et teada, et mul on veel midagi, kui tuleb igav õhtu ja tahan lihtsalt natuke lõbutseda.

Nüüd, mõni nädal hiljem, mängin vahel. Mitte tihti. Ja mitte kunagi siis, kui olen väsinud või ärritunud. See on minu reegel number kaks. Esimene reegel — see ema oma — kehtib ikka. Aga teine reegel on lihtsam: mängi ainult siis, kui tunned, et see on lõbus. Hetkel, kui tunned, et pead midagi tagasi võitma või tõestama, siis tõused laua tagant ja lähed õue jalutama.

Täna on pühapäev. Vihma sajab. Ma istun diivanil, kõrval on tee ja ma mõtlen, kas keerutada veel üks kord. Mitte sellepärast, et mul oleks vaja. Vaid sellepärast, et see on mu nädalalõpu väike maius. Ja see on okei. Olen oma piiridega rahul, oma võiduga rahul ja kõige rohkem sellega, et ma ei kaotanud ühel heal õhtul mitte ainult raha, vaid ka mõistust. See on tegelikult kõige suurem võit.

[Forfatter]

Indlæg